Pereelus tuleb ette palju sündmusi, mis nõuavad pereliikmetelt ümberkohanemist, seniste uskumuste ja harjumuste muutmist. Osa sellistest sündmustest, nagu näiteks täiskasvanud lapse lahkumine vanematekodust, kuuluvad pere normaalse elu juurde ja neid võib vaadelda pere arengus positiivsete muutustena. Eks emad-isad ju selleks lapsi kasvatagi, et lapsed neist ükskord eralduksid, oma pered looksid ja elu edasi kannaksid.

Ja siiski, osal vanematest on selle lahkuminekuga algul üsna raske kohaneda - kogetakse muret, kartusi ja kurbust. Julgen arvata, et paari aasta pärast enamus vanemaid peaks kohatuks kui neilt küsiksime, kas nad on lapse lahkumisest üle saanud.

Perenõustajana ja -terapeudina olen kokku puutunud paljude küpses eas inimestega, kelle käitumine ja irratsionaalsed uskumused abielu ning lähisuhetega seoses on ilmselt mõjutatud nende vanemate lahkuminekust, seega ühe vanema lahkumisest senisest perest. Enamasti on see sündmus aset leidnud paljude aastate eest.

Lastepsühholoogide seniste tähelepanekute põhjal ligikaudu kolmandikul lastest, kelle vanemad on lahutanud, võib vahel isegi viis aastat pärast lahutust diagnoosida depressiooni. Eestis lahutatakse aastas üle 5ooo abielu, enamus neist on tegelikult perekonna lahkuminekud, ehk umbes 5ooo isa või ema aastas läheb lahku oma perest. Isegi juhul, kui lahutuse negatiivsed järelmõjud selle viienda aasta järel taanduksid, võiks oletada, et tuhanded meie seast kannavad perekonna purunemise kriisi tugevaid jälgi.

Lahutuse negatiivsed tagajärjed lastele leitakse tulenevat peamiselt järgnevatest asjaoludest:

• lahutuse läbi kaotab laps ühe vanema, seega vanema näol samastumisobjekti, soorolli õppimise mudeli või partneri. S.t. kui isa elab perest eemal, puudub pojal võimalus õppida temalt mehe rolli vahetu matkimise teel ning suhtlemise kaudu, tütrel ei ole isa näol partnerit, kellega suheldes ta võiks õppida naise rolli;
• kaob üks senine autoriteedi objekt, misläbi muutub pere senine hierarhia. Eriti peres, kus enne oli peamiseks autoriteediks perest lahkunud isa, võivad lapsed lahutuse järgselt olla segaduses, kui nad peavad kuuletuma emale;
• põlvkondade vahelised piirid võivad muutuda ebamääraseks, kuna laste kasvatamise eest jääb vastutavaks vaid üks vanem, kellel puudub partneri emotsionaalne ja materiaalne toetus. Sageli saab peres, kust isa lahkunud, tema positsiooni vanem poeg. Kujuneb ebaterve olukord, kus pojale pannakse täiskasvanu kohustusi, kuid loomulikult ei ole tal täiskasvanu õigusi. Selline vanema-rollis laps võib saada ka pere vanemast tütrest, kes noorema(te) järele vaadates võib võtta endale ülesande ka neid oma äranägemise järgi karistada. Sellist suhet laste vahel, kus üks karistab teist, ei saa kuidagi pidada terveks;
• kuna enamasti muutub lahutusega seoses pere sotsiaalne staatus - sissetulekud vähenevad ning elatustase alaneb, siis kannatab ka laste vajaduste rahuldamine ning nende enesehinnang;
• juhul, kui üks või mõlemad vanemad abielluvad uuesti, kerkivad tüüpilised kasupere ja kasuvanemate probleemid.

Paljud vanemad ei räägi lastele abielusuhete kriisist ja võimalikust (sageli ka juba aset leidnud) lahutusest, kuna nad ei ole isegi päris kindlad asjade edasises käigus või ei oska lastele (eriti väiksematele) olukorda tõlgendada. Väga tüüpiline on, et vanemad ei mõista laste ebakindlust ja ärevust seoses täiskasvanute-vaheliste pingetega ja ei tule selle pealegi, et neil tuleks lastega toimuvast rääkida või neid emotsionaalselt toetada. Paljudel juhtudel õnnestub vanematel oma lahutuse-perioodi suheteklaarimisi enamasti laste eest varjata. Seda hirmunumad ja abitumad on lapsed juhtudes näiteks öösiti kuulma vanemate tülitsemist. Adekvaatsema seletuse puudumisel nende pingete ja vanemate salatsemise kohta peavad eelkõige nooremad lapsed sageli endid vanematevahelise tüli põhjuseks.

Laste enesesüüdistused seoses vanemate lahkuminekuga on väga tüüpilised.

Oma raamatus "Understanding Family Problems" (1991) lahkab Neil Frude põhjalikult lahutusekäitumist ja lahutuse mõjusid asjassepuutuvatele inimestele refereerides hulgaliselt meditsiinilisi, psühholoogilisi ja sotsioloogilisi uurimusi.

Lahutanute endi uurimine on näidanud, et lahutanute risk enneaegselt surra on kõrgem kui abielus inimestel. Neil esineb sagedamini kopsupõletikku, vähki ja veresoonkonna haigusi. Osalt alkoholi ja sigarettide keskmisest enama tarbimise tõttu esineb lahutatuil sagedamini ka maksatsirroosi ning suu ja kõri vähki (Bloom, Asher & White, 1978). Lahutanute hulgas on enesetappude läbi suremise määr ligikaudu kolm korda kõrgem võrreldes abieluinimestega. Price'i ja McKenry (1988) andmetel täheldatakse äsjalahutanute puhul sageli ebatervet ja ohtlikku käitumist, hoolimatust iseenese suhtes, ebaregulaarset toitumist jne. USA statistika põhjal juhtub lahutanutega kolm korda enam liiklusõnnetusi kui abielus inimestega. Kõigi nende kehaliste haiguste ning ennastnurjava käitumise ilmingute kujunemisel mängivad kahtlemata olulist rolli psüühilised tegurid, teisisõnu, neid võib lugeda ülemäärase stressi väljunditeks.

Neil Frude leiab, et kuigi nii psüühilise kui kehalise haigestumise risk hiljuti lahutanutel on üldiselt kõrgem kui abielus olevatel ja üksikutel, võib lahutuse negatiivsete järelmõjude osas rääkida väga suurtest individuaalsetest erinevustest, seda nii lahutanute endi kui nende laste puhul.

Erinevate autorite hinnanguid kokku võttes, saaksime järgmise loetelu:

1) mehed

2) vanemad inimesed enam kui nooremad

3) emotsionaalselt ebastabiilsed ja madala enesehinnanguga inimesed

4) lahutamise õigsuse suhtes ambivalentsed abikaasad

5) isiklike ressursside poolest (välimus, sotsiaalsed oskused jms.) kehvemas seisus olevad inimesed

6) rahaliselt vähemkindlustatud

7) vähese toetusvõrgustikuga isikud

8) olukorraga toimetulekul passiivsemad mehed ja naised

9) end partneri poolt hüljatuna tundvad abielupooled

(Sprenkler, Cyrus, 1983; Frude 1991)

Abielu ametlik lahutamine on vaid üks ja formaalne osa lahkuminekust. Lahkuminekut tervikuna võib käsitleda protsessina, mille käigus lõpetatakse abielusuhe ning mis hõlmab abikaasade üksteisest eraldumisega seostuvate sotsiaalsete, juriidiliste, emotsionaalsete ja majanduslike aspektide läbitöötamist, laste olemasolul ka vanemlike funktsioonide täitmise ümberreguleerimist. Lahkumineku ja lahutuse faase on kirjeldanud mitmed autorid (s.h. Bohannan 1973; Kessler, 1975) ja need võiks kokku võtta järgnevalt:

I faas, milles leiab aset

• illusioonide purunemine
• abielu ja/või partneriga rahulolematuse kasv
• keskendumine suhte negatiivsetele aspektidele
• ülemäärane kriitilisus partneri suhtes

Selles faasis on mõeldav suhteid parandada juhul, kui partnerid on võimelised väljendama oma pettumust ja jagama vastutust olukorra muutmisega seoses. Seega, õigem oleks sellist olukorda nimetada lahutuseriski kujunemise faasiks või abielu jaoks kriitiliseks situatsiooniks, mille positiivse arengu korral on mõeldavad abielu püsimajäämise ja võib-olla isegi suhte kindlustumise väljavaated.

Kui see ei õnnestu, siis kaldub arenema teatav eriline perekonna patoloogia, mida võib nimetada - suhete stagnatsiooniks.

II faas teel lahutusele on niisiis suhete stagnatsiooni faas, mis võib kesta aastaid. Seda status quo'd hoiab üleval ebamäärane lootus, et "äkki siiski asi paraneb". Hirm lahkumineku ja üksinduse ees võivad kaaluda üles tõsiasja, et suhe on mitterahuldustpakkuv või koguni lootusetu. Paljusid abikaasasid hoiab lahutuse kasuks ostsustamast soov teistele mitte haiget teha ja mure laste heaolu pärast.

Sellele faasile on enamasti iseloomulik:

• süvenev emotsionaalne distantseerumine
• ükskõiksus
• lõpuks füüsiline ja ruumiline eemaldumine üksteisest

Siin ei saa enam rääkida abielust selle sõna tavatähenduses, vaid düsfunktsionaalsest abielust, s.o. kooselust, mis ei täida oma ülesandeid, ei vasta partnerite ootustele ja mille raames partneritel ei ole võimalik rahuldada oma emotsionaalseid ning seksuaalseid vajadusi.

Abielusuhteid uurinud spetsialistide arvates on just õnnetus abielus elavad inimesed oma tervise-näitajate poolest kriitilisemas seisukorras kui näiteks mõned aastad tagasi lahutanud. Võib seega arvata, et paljude vahetult lahutuse järel uuritud inimeste halvas tervislikus seisundis on oluline osa aastaid kestnud konfliktsel, mitte-rahuldustpakkuval abielusuhtel. Niisiis vahetult lahutuse järgselt hinnatud seisund võib olla raske abielu ja lahutuse-stressi koosmõju tulemus.

Vanemate düsfunktsionaalne abielu võib ka lastele põhjustada palju kannatusi, kui

• lapsed näevad-kuulevad vanemate vahelisi konflikte, nende agressiivset käitumist üksteise suhtes, kogevad vanemate kannatusi ja meeleheidet;
• abielu ja iseendaga rahulolematud vanemad käituvad ebaadekvaatselt oma lastega: elavad nende peal välja oma agressiooni, ei mõista neid, kuna on hõivatud enda ja abieluprobleemidega, ei märka laste vajadusi ja probleeme;
• omavahel vaenujalal olevad vanemad otsivad liitu lastega, halvustavad teist vanemat üritades sel viisil õigustada oma käitumist.

Mingil hetkel tajutakse düsfunktsionaalsena kestnud abielu sedavõrd mõttetuna, et otsustatakse lahutada. Arvatakse, et tegelikult vaid iga seitsmes abielu lahutatakse selliselt, et mõlemad abikaasad on ühevõrra kindlad lahutuse õigsuses antud hetkel.

Sageli tuleb lahutuseteema üles ühele partneritest ootamatult ning suur osa lahutusi tähendab tegelikult ühe partneri jaoks mahajätmist. Eelkõige juhtudel, kui teine partner on senise, tema jaoks mitte-rahuldustpakkuva abielu kõrval loonud uue suhte.

Lahutus on enamasti raske mõlemale abikaasale, eriti juhul, kui peres on lapsed ja abielu on kestnud aastaid, mille jooksul on murede kõrval kindlasti kogetud ka ühiseid rõõme, saadud teineteist väga lähedalt tundma ning pandud kooselule palju lootusi.

Lahutuse stressi peamiste põhjustena tuuakse enamasti järgmisi asjaolusid:

• raske on taluda mõtet enda läbikukkumisest;
• hoolimata sellest, et edasine kooselu tundub väga raske või isegi võimatuna, on nii lõpetatavas suhtes kui partneri isikus midagi, millest on kahju loobuda;
• abielu lahutamisega seoses nähakse ette suuri muutusi, enamasti kaotusi, senises toetussüsteemis;
• väga palju on seda, mida lahutamise järel tuleb muuta (elustiil ja väljakujunenud harjumused, kohustuste ja vastutuse valdkonnad jne.);
• mure kaotuste pärast, mida saavad üle elama lapsed.

Nii nagu igasuguse suure ja ootamatu kaotuse puhul, teeb inimene ootamatu lahutuse korral läbi protsessi, milles võib eristada viit faasi:

1. Eitamine.

Inimene ütleb endale: "See on võimatu. See ei saa nii olla. Minuga ei saa nii juhtuda". See on shokistaadium, kus välditakse tunnistamast, et midagi nii rasket on juhtunud.

2. Reaktsioonide vallandumine.

Selles staadiumis kogetakse kurbust ja õnnetusetunnet, viha ja süüdistusi partneri ning võimalike teiste asjasse segatud isikute vastu, enamasti ka enesesüüdistusi. Inimesele võib tunduda, et tal puudub igasugune võimalus oma elu ja saatust kontrollida. Sel perioodi kuuluvad kõige teravamad haigetsaamised ja agressiooni-väljendused partneri suhtes. Sageli kaasneb hirm kaotada täielikult kontroll oma psüühilise seisundi üle.

3. Tingimine, püüd teha tehingut.

Selles faasis otsib inimene võimalusi, kuidas endist olukorda taastada. Ta võib anda lubadusi, mille täitmisse ta isegi ei usu. Tehingupartneri rollis on eelkõige abikaasa, võib olla ka saatus või jumal.

4. Depressioon.

Siin ütleb inimene endale: "See on tõsi ja see on kohutav". Valdavaks emotsiooniks on kurbus kaotuse pärast. Lootus endist olukorda taastada on kadunud, paljudel inimestel langeb oluliselt usk oma võimetesse ja võimalustesse. Alaneb valmisolek midagi teha.

5. Aktsepteerimine.

Jõutakse mõistmiseni, et abielusuhe on lõppenud ja otsus lahutada õigustatud. Arevus ja valusad mõtted ei ründa enam nii kontrollimatult. Reaalsust arvesse võttes tehakse plaane tulevikuks. Järkjärgult saab inimene tagasi tunde, et ta on iseenda peremees ja suudab oma elu kontrolli all hoida.

Alati ei toimu kaotusvalu üleelamine sellisel sujuval ühest faasist teise üleminekute teel. Võimalikud on tagasilangused ja mõnes faasis pikemalt takerdumised.

Lahutuse negatiivsed mõjud kõigile asjaosalistele tulenevad eelkõige lahutavate abikaasade emotsionaalsest seisundist ning nende käitumisest üksteisega ja oma lähedastega.

Lahutusega saab ümber käia konstruktiivselt ehk likvideerides ja lõpetades ainult selle, mida ei ole võimalik säilitada, niisiis abielusuhte.

Kui üks abikaasadest on jõudnud selgusele, et abielu end ei õigusta, on väga oluline aidata teisel jõuda lahutuse vajalikkuse aktsepteerimiseni. Siinjuures on tähtis mitte süüdistada partnerit, vaid ratsionaalselt analüüsida abielus esinevaid pingeid ja seletada nende lahendamatuse võimalust abielusuhte jätkudes.

Kogu lahutamise protsessi kõigis selle üksikasjades on kergem suunata, kui mõlemad partnerid on veendunud senise suhte arengu pöördumatuses, mõistnud oma osa suhte ebaõnnestumises ja oskavad näha tõenäolisi võimalikke kaotusi mõlemale poolele juhul, kui nad kooselu ei lõpeta.

Lahkuminek tähendab seni eksisteerinud abielu/perekonna-süsteemi likvideerimist. Oluline on selgeks saada, millised lülid ja lepped selles süsteemis on elujõulised ning toetada nende säilimist. Läbi tuleb töötada laste hooldamise ja kasvatamisega seotud, samuti rahalised küsimused. Enamasti on lahutav abielupaar seotud mõlema partneri vanemate peredega nn. laiendatud perekonnaga. Lahutamist kavandades tuleb läbi mõelda ka võimalikult soodne edasiste suhete korraldamise viis nendega. Paljud vanavanemad olles huvitatud oma lastelaste käekäigust soovivad anda nende heaks oma parima, vaatamata sellele, et nende laps lahutab oma abikaasast.

Lahkuminek ei tohi kujuneda karistuseks partnerile tema süütegude eest või paaniliseks põgenemiseks. Laste huvides on arendada endas valmisolekut teha eksabikaasaga koostööd laste kasvatamisel. Koostöö laabumise eelduseks on oma raskete tunnetega toimetulek, mida kindlasti soodustab lähedaste inimeste toetuse ja professionaalse abi kasutamine.

Oluline on teada, et lahutamine on aeganõudev protsess, mille juurde kuuluvad rasked ja vastakad tunded. Ning et aktiivne ja paindlik tegutsemine aitab kiiremini jõuda lahutuse tegeliku aktsepteerimiseni. Kui kumbki partneritest ei tee enam asjatuid katseid suhteid taastada ning mõlemad oskavad näha eraldielamises positiivset külge ja leiavad oma teed edasielamiseks võib lahutusekriisi lugeda lõppenuks.

Lastele tuleb rääkida, et vanemad lähevad lahku ning veenda neid selles, et nemad ei ole süüdi vanemate-vahelistes lahkhelides ning lahutuses. Lapsed peavad teadma, et mis iganes juhtub vanemate-vahelistes suhetes, ei saa see mõjutama lapse ja vanema vahelist armastust. Selgitusi on vaja anda vastavalt laste vanusele keeles, mida lapsed mõistavad. Ükskõik kumb vanem lahutuse korral lahkub perekonnast, kogevad lapsed märgatavat distressi, mis väljendub suurenenud tähelepanu-nõudmises, ärevuses, hirmus saada kõigi poolt mahajäetud. Sõltumata sellest, kuivõrd üks või teine laps oma muresid või hirme seoses vanemate lahutusega väljendab, peaksid täiskasvanud olema nende suhtes väga tähelepanelikud ja toetavad. Lapsed püüavad säilitada armastavat suhet mõlema vanemaga ja vajavad mõlemat vanemat. Laste psüühilise tasakaalu huvides peaks igal juhul vältima teise vanema halvustamist või mistahes muul viisil lapse kaasatõmbamist abikaasade omavahelisse konflikti.

Praeguseks on psühholoogiline abi, s.h. abielu- ja perenõustamine arenenud sedavõrd, et pikaajalised negatiivsed tugevad lahutuse järelmõjud ei peaks enam olema nii sagedased ja nii paratamatud, kui abielukriisidesse sattunud inimesed ise on valmis seda abi otsima/kasutama.

Kõigil lahkumineku etappidel võib olla palju tulu lahutuse-teraapiast nii oma tunnetega hakkamasaamisel kui suhete (senise abielusuhte, suhte vanem-laps jne.) läbitöötamisel ja ümberkorraldamisel. Lahutusenõustamise ja -teraapia käigus võivad abikaasad saada teadmisi ja oskusi (s.h. üldisi enesega toimetuleku ja suhtlemisoskusi), mis soodustavad lahutusega kaasneva traumaatilise kriisiga toimetulekut. Lahutuseteraapiaga tegelevad kriisipsühholoogias kompetentsed pereterapeudid. Psühhoteraapia võib häid tulemusi anda ka laste puhul, aidates kaasa võimalike hilisemate käitumis- ja suhtlemisprobleemide ärahoidmisele. Kuna laste emotsionaalne seisund sõltub suures osas nende vanemate käitumisest, piisab lahutavatele abikaasadele osutatud psühholoogilisest abist sageli ka laste psüühilise seisundi stabiliseerimiseks.

Igast kriisist võib inimene välja tulla ka tugevamana kui ta oli enne. Kriiside kaudu toimub inimese areng ja küpsemine. Näiteks paljud lapseeas liigselt oma vanematest sõltunud inimesed võivad oma abielusuhetes soodustada ülemäära tugeva sõltuvussuhte kujunemist (mis võib ühtlasi kaasa aidata abielukriisi kujunemisele). Võib juhtuda, et need inimesed saavad päris iseseisvaks alles pärast abielu lahutamist, kui nad peavad õppima üksielamist ja kõige eest ise vastutuse võtmist. Võib oletada, et järgmise lähisuhte loomise ajaks (juhul, kui see ei leia aset liiga vara, ehk enne endise suhte põhjalikku läbitöötamist ja lõpetamist) on need inimesed rohkem valmis kujundama ja säilitama täiskasvanulikku suhet oma uue partneriga.

Mis puutub lastesse, siis abielu on võimalik lahutada sellisel viisil, et lapsed saavad vanemate käitumise kaudu õppida konstruktiivselt lahendama komplitseeritud, raskeid olukordi.

Enamasti suudavad inimesed alles pikema aja möödudes lahutusest näha toimunut uues, teistsuguses raamistikus, hinnata ümber abielu ja lahutuse tähendust oma elus.

Iga raske olukord meie elus on ühelt poolt häda või õnnetus, teiselt poolt katsumus, millega toime tulles tunneme, et oleme saanud targemaks, kogemuse võrra rikkamaks.

Seda häda või õnnetusetunnet süvendavad oluliselt meie ettekujutused/uskumused selle kohta, kuidas asjad peavad maailmas toimuma.

Kutsun teid kaasa väikesele kujutlusmatkale: "Kui meie kultuuris kehtiks reegel, mille järgi inimese täisväärtuslikkuse mõõdupuuks oleks näiteks vähemalt kolm järjestikust abielu elu jooksul ning ainult eriti kaalukate argumentide esitamisel võiksid mõned naised/mehed oma esimese või teise kaasaga kokku jääda seni kuni surm nad lahutab, ei kogeks enamus lahutajaid kõiki neid kannatusi, häbi-, alanduse- ja muid raskeid tundeid, millest praegu ei pääseta. Võib ette kujutada, kuidas raskemini kohanevad inimesed või üksteist sügavalt armastama õppinud partnerid selliste reeglitega ühiskonnas sepitseksid üheskoos salamisi järjest uusi argumente, et ühiskonna survele vastu seista ja koos edasi elada. Partnerite käitumine üksteise suhtes võiks tõenäoselt olla mõneski mõttes väärikam ja eetilisem, kuna ilmselt ei oleks tarvidust üksteisele nii palju häda-valetada kartusest teisele haiget teha või hukkamõistu ära teenida. Kui "pereheitmise" aeg kätte tuleks, saadetaks perest lahkuvaid isasid/emasid kindlasti ära suurte auavalduste ja südamlike soovidega ning jäädaks siis põnevusega ootama ning miks mitte ka aktiivselt otsima) uut abikaasat-lapsevanemat. Pühapäeviti jalutaksid selleks ettenähtud parkides ja teistes avalikes kohtades ülesehitud naised ja mehed oma lastega, kes särasilmil piidleksid teisi jalutajaid, eesmärgiga leida kõige sümpaatsem ja õigem kandidaatide seast ütleme järgnevaks neljaks aastaks.....''

Siinkohal ei kavatsenud ma nalja heita ei nende üle, kes oma vanemate või enda lahutuse valust on kaotanud usu abielu- ja perekonnaõnne ega muidu elu tõsiselt võtvate inimeste üle. Tõepoolest, märgatav osa inimese kannatustest tuleneb kartusest saada ühiskonna hukkamõistu osaliseks ning fikseerunud kujutlustest "õigete ja valede abielunaiste ja -meeste" ning õigesti ja valesti elamise kohta, s.t. teatud stereotüüpidest, mis kujunevad vastavalt kultuuris tunnustatud normidele. Inimene elab muidugi just teatavas konkreetses ühiskonnas ja kultuurikontekstis ja saab paremini hakkama kehtivaid norme aktsepteerides. Kõigi nende reeglite raamistikus on samas mõeldav vabam või kammitsetum tundmine ja tegutsemine. Mõned inimesed rikuvad oma abielu ja armastuse sellest hoolimata, et nad peavad lahutust kõige taunitavamaks nähtuseks maailmas. Teistele võib teadmine, et abielu saab ja võib lahutada, anda vabadusetunde, mis võib soodustada abikaasade püüdlusi oma kooselu kvaliteeti parandada ning nad ei lähe iialgi üksteisest lahku.

Kõigile pereliikmete on lahutus raskeks kogemuseks, mida võib käsitleda kriisina. Selle kriisi negatiivsed väljundid ei tarvitse alati olla nii intensiivsed ja purustavad, nagu kirjeldatakse paljudes lahutuse-uurimustes. Kui abikaasad suudavad endale tunnistada suhete ummikseisu, aktsepteerida kaotust ja ratsionaalselt analüüsida oma osa kujunenud olukorras, on kergem sellega toime tulla. Kaotusega leppimisele aitavad kaasa isiksuslik küpsus, s.h. paindlikkus ja suutlikkus asju ja olukordi ümber hinnata aga kindlasti ka parem orienteerumine iseendas, abielukriiside ja lahutuse protsessi olemuse valdkonnas üldse. Asjatundlik psühholoogiline abi võib oluliselt soodustada nii lahutajate endi kui ka nende laste ja teiste lähedaste emotsionaalse tasakaalu taastumist ning aidata ära hoida laste võimalikke hilisemaid psüühikahäireid ja toimetulekuraskusi suhetes.

Kasutatud kirjandus:

Bowen, M. Family Therapy in Clinical Practice. New York:Jason Aronson, 1978.

Frude, N. Understanding Family Problems. A Psychological Approach, John Wiley &

Sons, Chichester-N.-York-Brisban-.Toronto-Singapore, 1991.

Simon, F.B, Stierlin, H.,Wynne, L.C. The Language of Family Therapy: A Systemic

Vocabulary and Sourcebook, Family Process Press, New York, 1985.

Sprenkle, D.H.,Cyrus C.L. Abandonment: The Stress of Sudden Divorce. In: Figley,C.&

McCubbin, H. Stress and the Family.Vol.II: Coping with Catastrophe, 1983

Fl.Kaslow& R. Hyatt Divorce: A Potential Growth Experience for the Extended Family