See artikkel kuulus jututoas läbiviidud lahendusele suunatud lähenemisviisi kursuse juurde.
Autor on Tartu Nõustamis-ja Kriisiabikeskuse psühholoog Mari Saari.

LAHENDUSELE SUUNATUD LÄHENEMISVIIS EHK
PÕHJENDATULT POSITIIVNE LÄHENEMINE PROBLEEMIDELE,
SUHETELE, ISEENDALE.

Mari Saari
 

Küllap on igaüks kokku puutunud soovitusega positiivselt mõelda või ka aktiivsemalt tegutsenud positiivse enesesisendusega. Võib ju öelda endale enne vastutusrikast tööd, et tulen sellega toime, või enne piduõhtut, et olen veetlev, või kleepida vannitoapeeglile igahommikuseks lugemiseks sedel "Mind ootab ees üks kena ja edukas päev". Kui nimetatud võtted tõstavad tuju ja suurendavad enesekindlust, on tore ning nende kasutamine põhjendatud ja võiks jätkata samas vaimus. Teine on lugu aga, kui kipud mitte uskuma, kahtlus ja trots osutuvad tugevamaks ja ei lase kenal sisendusel mõjuda.

Siis on vaja natuke põhjalikumat tööd teha - läbi töötada kas probleem või teise võimalusena asuda läbi töötama "lahendust" s.t. lähemalt tuttavaks saama positiivsega, võimalustega, jõuallikatega,soovituga. Viimatinimetatust, positiivse tundmaõppimisest, hakkabki kõnelema käesolev artikkel.

Lahenduskeskne lähenemisviis probleemolukordadele kujunes peamiselt Ameerika Ühendriikides selle sajandi seitsmekümnendail kui pereteraapia ja probleemidega perede nõustamise meetod. Eripära seisnes selles, et kui teised suunad pidasid ilmtingimata vajalikuks probleemi põhjalikku uurimist ja nõuande või terapeutilise sekkumise kavandamist sellele vastavalt, siis kõnealuses tööviisis keskendutakse peamiselt kahele - soovitud eesmärgile ja selle saavutamise võimalustele. Probleemi olemasolu aktsepteeritakse, kuid sellele ei seata rõhuasetust. Lähtutakse asjaolust, et tegelik ja tõeliselt olemasolevad on ühelt poolt nii probleem ja mure, raskused, kui teiselt poolt ka lahendusvõimalused ja lootus saavutada soovitu. Öeldakse, et kehtib nii probleemitõelisus kui ka lahenduse tõelisus.

Üks lahenduskeskse lühiteraapia lähtepunkte on süsteemiteooria, mis ütleb, et süsteemi elemendid on omavahel seotud. Muutus ükskõik millises elemendis või seoses toob kaasa teiste seoste ja elementide muutusi. See annab võimaluse ära kasutada lumepalliefekti, kus üks väike muutus vallandab lisamuutuste ahela. Nii pole vaja tingimata keerulisele probleemile kavandada keerulist lahendust, suur probleem ei vaja alustuseks suurt muutust - väikese muutuse eeliseks on selle teostatavus. Väikese muutuse puhul on väiksem oht lõhkuda midagi, mis peaks säilima. Samuti lubab süsteemne lähenemine meil end vabamalt tunda muutuse tekitamise koha valikul - kui kaalutletud valikud on tulemuseta jäänud, võime kasutatad ka juhuslikkust. Lisaks saame koostööd arendada inimesega, kes on koostöövalmis; paluda midagi muuta inimesel, kes on motiveeritud midagi muutma, kusjuures tema ise ei ole sugugi peamine probleemikandja. Näitena võib siinjuures tuua juhtumi, kus kooliõpetaja pöördub nõustaja poole olles mures ühe õpilase käitumise ja õppeedukuse pärast, õpilase kodu on samuti probleemne ja kontakti vanematega õpetajal raske saada. Süsteemne lähenemisviis pakub võimalusi, kuidas nõustaja saab abistada õpetajat (kes on motiveeritud olukorda parandama) muutuste elluviimisel. Ei ole vaja otse tegeleda kõige probleemsemate isikutega.

Teine lahenduskeskse lühiteraapia allikas on Milton Ericksoni lühi-hypnoteraapia (ja kaudse hypnoosi kasutamine), millest tuleneb sisendusliku vestluse ja suhtlemise võimaluste ärakasutamine ning ka metafooride, piltlike väljendite, sümbolite, erinevate loovvahendite kasutamine. Kui probleemide põhjused asuvad sügavas sisimas ja sinna kaemine on hirmutav, siis probleemist rääkimine ja sellega tegelemine otsesõnu võib osutuda ületamatult raskeks. Samade asjade piltlik kujutamine on sageli palju hõlpsam.

Kui psühhoterapeudid on eelnimetatud ideedele tuginedes välja töötanud konkreetsed võtted ja metoodikad toime tulemaks haigustega, häiretega, nõustamaks inimesi probleemolukordades, siis sarnaste põhimõtete kasutamine on võimalik palju laiemas kontekstis ja võib kasu tuua ka lihtsalt igapäevaelus. Kui õige otsustaks võtta uus vaatenurk krooniliselt häirivale olukorrale? Kui tooks midagi uut suhtesse, mis enam rahuldust ei paku? Kui õpiks lähemalt tundma oma varjatud andeid ja võimalusi - võibolla võtaks siis vastu mõne väljakutse või saavutaks midagi ihaldusväärset? Kui lubaks endal raskused kõrvale panna ja olla mängulisem; oma loovus valla lasta selleks, et enda kohta midagi olulist avastada?

MUUTUSED on paratamatud ja alati olemas. Inimesele on omane hädas olles näha probleemi püsivana, staatilisena. Pikemal püsimisel muutub probleem justkui ainukeseks tõelisuseks, millest oma elus ja tegevuses lähtuda. Head asjad oleksid kui midagi väga juhuslikku - kui üldse jätkub veel suutlikkust neid tähele panna. Mis on aga päriselt reaalsusele vastav, on see, et ükski halb pole halb kogu aeg ühte moodi, on aegu, kohti, olukordi, kus probleem esineb nõrgemalt või puudub üldse; mõnikord selgub lähemal vaatlusel, et probleem ainult mingis väga kitsas kontekstis esinebki. Siit tuleneb võimalus lähemalt tundma õppida just olukordi, mil asjad sujuvad meelepärasemalt - mis siis toimub, kes siis mida teeb ja kas oleks võimalik neid olukordi juurde tekitada või kuidagi teisiti neist õppust võtta.

Õppigem tundma oma eesmärki, SOOVITAVAT olukorda. Mis on sellele kõige iseloomulikum; mis sinna veel kuulub; kuidas täpselt see mulle hea on ; keda see veel puudutab ja rõõmustab; Pikalt probleemis olnuna kiputakse eesmärki sõnastama : soovin seda, et probleemi poleks. Ja kui lähemalt uurida, siis: et mu lähedane inimene ei käituks niimoodi ja ülemus ei käituks naamoodi ja mul ei oleks tuju paha ja ma ei jätaks asju tegemata ja ei vihastaks nii kergesti ja... Kui püüda piltlikult ette kujutada, jääks sellise nö.probleemilahenduse puhul järele suur tühi auk, kus peaaegu midagi pole. Mis peaks täitma seda suurt tühimikku? Seepärast: mis siis on, kui soovitu on käes? Kuidas mu lähedane siis käitub, ja ülemus kuidas? Mis tuju siis on? Lõbus? Tõsine-töine? Parasjagu vahelduv? Kas teen siis kõik asjad ära? Või hakkan valima ja teen ära vaid asjad, mida oluliseks pean? Võib-olla õpin kohustusi teistega jagama? Seega eesmärk peaks olema positiivne ses mõttes, et räägib sellest, mis olema peab, mitte sellest, mida olla ei tohi. On põhjust julgeda kavandada eesmärk täiesti individuaalselt, endast lähtuvalt - isegi kõrvaltvaataja pilgule paistev suur tükk probleemist võib alles jääda, kui enda jaoks tähtsaima sellele vaatamata saavutan. Olgu rahulolu mõiste igaühe jaoks unikaalne. Seepärast on mõttekas ka sõbra nõuküsimise peale vastata: mis on see, mida sa soovid? Kuigi seni on ehk tavapärasem olnud soovituse kujundamine vastavalt oma teadmistele ja arvamistele õigest ja valest, heast ja halvast.

Soovitud olukorra rikkalik lahtirääkimine ja ettekujutamine annab asjaolude täpsustumise kõrvale veel ühe lisakasu - MOTIVEERIB. Positiivsesse tulevikupilti sisse minnes puutume kokku ühtlasi selles peituvate ahvatlustega, too pilt võib olla üsnagi kutsuv. Siinkohal võib proovida võrrelda erinevaid tundeid, mis tekivad, kui kujutleda end liikumas kutsuva pildi poole või, teise variandina, end edasi astumas, kui keegi trügib meid : no mine ometi probleemist välja! Endale oma motiveeritusest aruandmine on päris tähtis. Igasuguse muutuse esilekutsumine nõuab millegi investeerimist ja mõnikord valikut, mõnikord on vaja midagi ohvriks tuua. Miski hea võib kaotsi minna ka hiljem, lisamuutusena süsteemis. Väga võimalik, et oskame oma sisimas kaaluda, kas üldse soovime sedavõrd pingutada kui muutuse esilekutsumiseks vajalik, kas raatsime vajalikku hinda maksta. Kui mitte, siis võib kurtmine ja kaeblemine selle üle kuidas asjad on halvasti ( näiteks kellegi kirumine), olla lihtsalt pinge mahalaadimise vahend, et probleemiga koos edasi elada kergem oleks. Tähtis on lihtsalt mitte petta iseend ja ümbritsevaid, justkui oleksin valmis aktiivseks sekkumiseks.

Enda suurt motiveeritust võib tunnistada ka siis, kui esialgu üldse ei tea, mida täpselt ette võtma peaks. Motivatsiooni olemasolles on tegutsemisviise suhteliselt lihtne leidma hakata.Võime leida end aga olukorras, kus muutuse saavutamine oleks väga oluline, kuid puudub USKUMINE enda suutlikkusesse. Võib olla tõesti ei jätku ressurssi või on olukord mõjutatud määramatutest välistest asjaoludest. Olles põhjendatult veendunud oma võimetuses soovitud muutust tekitada võib olla kasulik oma soovis veidi tagasi tõmbuda, vähendada motiveeritust (leppimine olukorraga). Kõrge motivatsiooni ja madala usu vahele jääb suur pinge. Kui seda ei saa vähendada ühest otsast - tehkem siis teisest. Võib ka juhtuda, et piisab sestsamast pingelangusest, et silmad justkui avaneksid uuesti ja hakkavad nägema uusi võimalusi.

KOMPLIMENDID kui rikkalik materjal meie tähelepanule ja uskumatult tõhus töövahend paljudel juhtudel. Siin tuleb jutt ainult siirastest komplimentidest, millel pole pistmist irooniaga ega pugemisega. Rühmatöödes on välja tulnud, et positiivse nii märkamine kui ka sõnades väljendamine on meie ühiskonnas veel suur kasutamata reserv. Vaid üksikud inimesed võivad öelda, et nad panevad ümbritsevates inimestes tähele ennekõike head ja ilusat, meeleldi väljendavad seda ja oskavad rõõmu tunda, kui neile endile head öeldakse. Palju sagedasem on hea pidamine millekski etteantuks, normaalseks, mis ei vaja väljendamist. Komplimenti enda kohta kuuldes võib olla esmaseks reaktsiooniks kahtlus või tuntakse piinlikkust. (Ja enesekiitus peaks vanasõna järgi hoopiski haisema minema). Ometi, kui lasta endasse tunnustus hästi tehtud teo eest, vallandab see palju rõõmu ning energiat, innustab tegutsema, suurendab usku suutlikkusesse ning avab silmad võimaluste nägemisele. Sel moel tunnustada võib nii ennast kui ka teisi. Mõlemal juhul on siirus tähtis. See, mille eest kiidan või mille üle vaimustust avaldan, peab mulle endale tõesti meeldima. Kasulikum on märgata ja ära märkida tegu ja kellegi tegevusest tulenevat. Ettevaatlik tasub olla üldistava hinnangu andmisega isikule tervikuna - ka positiivse hinnanguga. See võib leida sisimas põhjendatud vastuväiteid (pole ma midagi nii imeinimene; näe ühes asjas olen ju täitsa äpu, ta lihtsalt ei hinda õigesti). Teist uskuma jäädes, et olengi läbinisti tubli, võib sellest tulla enese töödega totaalne ülekoormamine - tubli ju suudab ikka. Võite kujutleda endale "Tubli!" ütlemas erineval viisil erinevaid inimesi teie erinevatest eluperioodidest ja katsuge endas järgi tunded, mis sisimas reaktsiooniks tekivad. Oletatavasti on neid päris erinevaid, ka vastakaid.

Küll ja küll on praktikas juhtumeid, kus komplimentide kasutuselevõtt on piisav vallandamaks soovitud muutuste ahelat. Eriti selgelt toimib see asendades tavapäraseks saanud kriitikat . Tööle hakkamiseks aitab, kui see rabab oma ootamatusega.

Millegi TEISITI, senisest erinevalt tegemise soovitus on lahenduskeskses lähenemisviisis kõige tavalisem. Kirjanduses on lugeda näitest, kus poisike loobus oma raevuhoogudest, olles kuulnud vanematele antud soovitusest teha reageeringuks midagi hoopis teisiti kui seni. Poiss ise selgitas: varem teadsin, kuidas nad reageerivad, nüüd ei teadnud, mida oodata - sellepärast lõpetasingi. Igapäevaellu võite kaasa võtta soovituse mitte jätkata püüdeid lahendada probleemi ikka uuesti viisil, mis antud juhul lihtsalt ei tööta s.t. ei too kaasa soovitud muutusi. Sage on kujutelm, et olukorra parandamiseks on läbi proovitud juba kõik võimalikud viisid. Lähemal uurimisel aga selgub, et tegu on ikkagi üksnes näiteks karistusviiside varieerimisega. Või: on küll kiidetud, laidetud, karistatud ja premeeritud - aga pole väljendatud oma tundeid või küsitud, mida teine ise soovib.

Üks võimalikest lähtepunktidest mis võimaldab meil probleemolukorras teisiti käituda, on TEISTSUGUSTE SELETUSTE andmine probleemi olemuse ja põhjuste kohta. Probleemi aitab staatilisena tajuda meie läänemaises mõtteviisis põhjani juurdunud arusaam põhjus- tagajärg -seosest. Seda ei seata üldse kahtluse alla. Selle järgi toimimiseks oleks vaja aga leida siis tõesti põhjus, mis on üks, ainuke, õige ja määrav. Olgem ausad - kui suurukesed õigupoolest on selleks me võimalused, kui tegu inimese hingeeluga või suhtlemisprobleemiga mitmetasandilises süsteemis. Kui me seletuse õigsust niikuinii kontrollida ei saa, võime leida samale asjale erinevaid seletusi ja teha valik nende hulgast selle järgi, millisest lähtumine võib kaasa tuua positiivseid muutusi. Näiteks võib igaüks mõelda kellelegi tülikale isikule oma elust ja meenutada, mis motiive me tema käitumisele enamasti oleme omistanud. Kergemini tulevad negatiivsed. Kui proovime leida erinevaid seletusi, valida nende hulgast üks positiivne (mida ise usume) ja võtta see oma käitumise või tema poole pöördumise aluseks - suure tõenäosusega toob see muutuse suhetesse. Negatiivses seletuses kipub peidus olema ka üks süüdistav sõrm - kui keegi on põhjustaja, järelikult ka süüdlane. Kes hakkab end kaitsma, kes end süüdi tundma - igal juhul pole loodud alus heaks koostööks. Seletused, mis väljendavad pigem tunnustavaid motiive, on palju produktiivsemad lahenduse loomise seisukohalt.

Oma suhtumisi väljendame ka nimedes, mida probleemidele, olukordadele, tülikatele isikutele omistame. Paha tujuga antud nimes peegeldub mingigi annus agressiivsust, selle kasutamine kasvatab vastupanu osapoolte vahel, probleem võib tsementeeruda. Mis on veel halbade nimede lisatoime - nad võivad toimima hakata isetäituvate ennustustena, mõjuda negatiivse sisendusena, kui pinnas vastuvõtuks sobiv. Kui muuta need antud NIMED hästikõlavaiks, optimistlikeks ja sellisteks, mida ka me kaaslane meeleldi kuulda võtaks - eeldused koostööks on oluliselt paremad. Mõnikord vihjab nimi sellele, mida probleemiga ette peaks võtma. Kui paneme probleemile haiguse nime, on vaja ravima hakata. Kui hindame käitumise pahateoks, arvame mõjuvat pahategija karistamise. Kui tundub, et probleem tuleneb arusaamatusest, on tõhus asjade selgeksrääkimine, nimetades probleemitekitaja rumalaks, asume teda õpetama. Tulusaks võib osutuda nime tuletamine lähtuvalt sellest, millised on me võimalused probleemiga tegelema hakata. Erinevad teed võivad viia samavõrra heade lahendusteni, liiatigi kui lähtepunkt on niikuinii hüpoteetiline.

Me võime probleemi MÕJUTADA KAUDSELT. Probleem on juskui plekk puhtal aknal. Kui plekki väga ligidalt vaadata, on ta ainus, mida näeme. Läbi ta ei paista ja akna taga olev kuitahes kaunis maastik jääb meil märkamata. Olukordi, kus vaja midagi muuta, otsustada, sekkuda jne. tuleb ette elus igal sammul. Probleemseks muutub olukord siis, kui see, mida teha üritame, ei tööta, ja kui uuesti samuti või teistmoodi proovime otse mõjutada - ikka ei saa soovitud tulemust. Siis on probleem nagu hästikindlustatud uks meie ja konstruktiivse lahenduse vahel. Ju siis meie taskus olevad võtmed ei sobi. Võib-olla on lukk hoopis roostes või isegi eelmise avada üritaja poolt rikutud. Tõenäoliselt jätkub meil jõudu või nutikust, kuidas sest uksest ikkagi sisse murda. Kaasneb aga suurem või väiksem annus destruktiivsust. Kui arst opereerib - siis ta teeb ka katki. Kuid tal on väga täpne info mida, miks,ja kuidas lõhkuda, ning ta teab täpselt eesmärki, mille nimel seda teeb. Arm jääb ikkagi. Inimestevaheliste suhete proleemides pole sellist täpsust võimalik saavutada ei probleemi sõnastamisel, vahendite valikul ega eesmärgi suhtes. Nii et kuidagi peame siis otsustama, kas tahame lõhkuda või ei. Ja samas on võibolla olemas õuepoolne uks, mis on lausa avatud ja kust võib lihtsalt sisse jalutada. Selleks on probleemse süsteemi mitteprobleemsed aspektid. Võime lähtuda oma kommentaarides ja käitumises meile probleemse isiku positiivsetest omadustest või käitumistest. Inimene saab muuta oma käitumist ühes sotsiaalses süsteemis siis, kui kõik selles süsteemis toimuvad suhete muutused lubavad neil tajuda oma uusi käitumisviise võimalike ja sobilikena. Sildistav- (süüdistav), probleemi taastootev suhtumine ei võimalda seda mitte. Minevikku, olnut, me teiseks teha tagantjärgi ei saa. Sellest aga ei tulene, et toimunu peaks me tulevikku kontrolli all hoidma. Mõistlikum on lähtuda olemasolevast, vaadata, kuhu soovime jõuda ja selgusele saada liikumise võimalustes. Parim viis edasiminekuks võib olla tõmmata tagasi oma sekkumistegevuse jõulisuses. Kui ikka pinnas on kõva ja puu ei lähe kasvama! Vaadakem - ehk ongi me ülesanne hoopis pinnas kobestada, väetada. Ehk leiame ühe pisikese, aga potentsiaalirikka idu. Looduses on asi väga lihtne. Tema ei kasvata oma taimi. Ta laseb kasvada, loob tingimused.

Lahenduskeskse lühiteraapia kasutajad suunavad klienti märkama väikseid muutusi edu poole, EDENEMISE MÄRKE. Nii on muretsejal endal ka kerge hinnata, et asjad tõesti lähevad, saada aru, kuidas täpselt ja mis suunas ning liikumisest rõõmugi tunda. Taim ka ei kasva äkki suureks, see võtab aega, kuid jälgides näeme küll, kuidas ta areneb ja ega kuivama ei kipu. Nõnda on lugu ka muutustega inimeste maailmas.

Probleem ÕPETAJANA, seega pigem sõbrana. On olemas kena ütlemine: läbikukkumine pole võimalik. Üks kahest - kas saame, mida soovisime või saame kogemuse. Lahtimõtestatult: probleem võib tihtigi millekski ka kasulik olla. Praktiliselt alati on üks kasudest, et temast on midagi õppida kas teiseks korraks iseenda tarvis või teistele inimestele õpetamiseks, kes sarnasesse olukorda sattunud. Pole parata, öeldu kehtivuse kohta on küllalt näiteid praktikast väga suuri õnnetusi ja muresid läbi elanud inimestega seoses. Kuivõrd uuel tasemel võib selline inimene oma elu korraldada või kui hea toimetulekuõpetaja olla - kõrvalseisjale võib see käsitamatuks jäädagi.

Lahenduskeskne lähenemisviis on ka RESSURSIOTSING. Osa ressursse meis ongi varasemate kogemuste poolt meile õpetatud tarkused ja teadasaamised. Peale selle on tõenäoliselt igaühes peidus varjatud andeid, mis kunagi väga ammu on ilmnenud, siis aga asjaolude sunnil unarusse jäänud. Tasub otsida oma minevikust - mida olen hästi teinud, kuidas hästi hakkama saanud. Mõned oma tugevad küljed toome nähtavale millegipärast vaid teatud situatsioonides ja jätame mängust välja mujal, kus neist ka hulga tulu võiks tõusta. Kui osata seda tähele panna, saab oma ampluaad laiendada. Mõnikord võrdleme end inimestega, keda peame ilusaks-targaks-edukaks jms. Võime endas kadedust üles kütta ja end pahasti tunda. Alternatiivne võimalus on küsida endalt: mille poolest mina tõesti olen paljudestki parem, mis on minu tugevad küljed? Kui olen kade - kus minus endas on kadestatavad omadused? Kuidas need võiksid avalduda? Kuidas olen ise samasugune ja kuidas võiksin teise saavutatu ka endale eesmärgiks võtta ja mis on see, mis aitab mul selle poole püüelda? Kõik õnnestumised, mis meil minevikus on olnud, võivad meile midagi õpetada. Kuidas tulin toime siis, kuidas ma seda tegin, millist enda omadust kasutasin?

Lõpetuseks tulgem tagasi selle juurde, et on olemas nii probleemid kui ka lahendusvõimalused. Mõnikord tuleb lahendus isegi lähemale, kui probleem on eriti valusaks muutunud - siis on põhjust end mobiliseerida ja olemas motivatsioon tegutsemiseks. Elus on palju muutmistvajavat ja teisalt seda, mida tahame jätta samasuguseks. Pesuveega koos pole vaja last välja visata. Kui mure on olemas, on õigustatud leevenduse otsimine. Kui kohtame tülikat inimest, siis midagi temas kindlasti on, mida hindame. Peale selle kuulub ellu palju olukordi, kus sama inimene meile tüliks pole. Valge ja must on mõlemad olemas, loomulikult. Valgele mõtlemine ei tee musta olematuks. Võib aga teha meeleolu sedavõrd helgemaks, et astume musta poole palju kergema südamega ja ega tea, võibolla sirutame käe ja kutsume koostööle.

Inimene on suuteline valima. Olgem vabad valima, millele keskenduda ühel kindlal ajahetkel.

Kasutatud kirjandus:

de Schazer, S. (1985)
Keys to Solution in Brief Therapy. N.Y., London: Norton & Company

Furman, B. , Ahola, T. (1991)
Muuttuset - terapiasta ratkaisuihin. Järvenpää

Molnar, A. , Lindquist, B. (1989)
Changing Problem Behavior in Schools. San Francisco: Jossey-Bass Publishers

Weiner-Davis, N. O´Hanlon, (1989)
Ratkaisut löytyvät. Helsinki

Perheterapia 1a 1988. Helsinki

Tagasi artiklite loetelu lehele