Kõige rohkem aega veedame iseenda seltskonnas.
Järgnevalt sellest, kuidas kujuneb meie arusaamine oma minast,
millised tegurid seda mõjutavad ning mis omakorda sõltub sellest,
millisena ennast näeme.

Monika Schmidt (psühholoogiamagister)

Mina-uskumused iseenda kohta.

Inimese võime keskkonnast infot vastu võtta ja seda mäletada on piiratud. Seetõttu kasutatakse teatud info süstematiseerimist, mis lihtsustab arusaamist ja mäletamist - skeeme nii teiste kui iseenda kohta. Iseenda kohta käivate uskumuste kohta kasutatakse mõisteid minaskeemid või enesekontseptsioon.

Teiste mõistmiseks kasutatavate skeemide näiteks võiks tuua "hea juhi" skeemi, millesse võivad kuuluda omadused nagu ambitsioonikus, organiseerimisvõime, tahe domineerida, suhtlemisoskus. Hinnates üht ja sama inimest võib üks teda heaks juhiks pidada, teine mitte, sest neil on erinevad skeemid heast juhist. See, mille alusel teisi hinnatakse on aga suuresti mõjutatud minaskeemidest. Inimestel on näiteks kalduvus hinnata teisi neist omadustest lähtuvalt, mis nad endil arvavad olevat. Kahe inimese kirjeldused sama hinnatava kohta võivad olla erinevad, sest üks peab end seltsivaks, teine aga intelligentseks ning ka teistes panevad nad kumbki tähele seda, mis neile olulisem. Sellistest erinevustest tulenevalt on ka ootused teise käitumise suhtes ning ka iseenda käitumine erinev. Minaskeemid mõjutavad käitumist ka selle läbi, et inimesed tahavad enamasti käituda vastavalt sellele, millised on nende uskumused iseenda kohta. Näiteks kui öelda end aktiivseks ja jutukaks pidavale inimesele, et ta on täna tavatult vaikne, võib ta järgmisel korral olla jutukam ja domineerivam kui tavaliselt, püüdes nii endale kui teisele tõestada, et ta on selline nagu arvab end olevat.

Enesekontseptsiooni allikatest

Enamuse teoreetikute arvates on mina sotsiaalset päritolu. Meie teadmised iseendast ning suhtumine endasse on suuresti mõjutatud suhtlemisest, näiteks teiste hinnangutest meile ja enese võrdlemisest teistega. On selge, et ka ühiskonnas domineerivaid väärtused, hoiakud, stereotüübid avaldavad mõju mina kujunemisele. Näiteks nn. läänelikus ühiskonnas on väärtustatud iseseisvus ja karjäär. Need väärtused hakkavad lapse enesekontseptsiooni mõjutama läbi vanematelt igapäevases suhtlemises kuuldu: "Pead õppima iseenda eest seisma", "kui sa ei õpi, ei saavuta sa elus edu" jne.

Mida väiksem on laps, seda enam sõltub ta oma vanematest: kellega suhelda, kuidas oma vaba aega veeta, kuidas riides käia ja mida süüa. See kõik mõjutab lapse vastust küsimusele "kes ma olen?". Uurimused näitavadki, et väiksed lapsed kirjeldavad end üsna konkreetsetes kategooriates, rääkides sellest, kus nad elavad, millised on nende mänguasjad või kellega koos nad mängivad. Laps saab enda kohta erinevaid. infoosakesi, mis organiseeruvad millekski üldisemaks, tekib abstraktsem ettekujutus minast. Kui laps räägib endast konkreetselt, öeldes: "oskan hästi matemaatikat", siis mina arenedes tuuakse välja juba abstraktsemaid omadusi, öeldakse: "olen taibukas", täiskasvanuna abstraheerimise tase tõuseb veelgi: "olen intelligentne".

Nii laste kui täiskasvanutena täidame erinevaid rolle, suhtleme erinevate inimestega saades pidevalt infot enese kohta nii teiste hinnangutest meile kui ennast teistega võrreldes. Teiste hinnangud meile võivad olla otsesed või järeldatud. Meile võidakse otse öelda, millised me teiste arvates oleme, kuid enamasti kujutame endale ette, mida teised meist arvavad. Kujutlused teiste hinnangust meile ei pruugi aga alati kokku langeda sellega, mida nad tegelikult arvavad. Teiste otsesed või meie poolt kujutletud hinnangud võivad meid panna nägema ennast kui andekat, edukat ja atraktiivset või hoopis kui andetut, saamatut ja ebameeldivat. Näiteks võib inimesele tunduda, et teine peab teda väga ilusaks. Inimene ise seda ei usu, kuid tunne, et teda jätkuvalt ilusaks peetakse mõjutab ka teda end ilusamaks pidama. Uurimustes on leitud, et kõik mina osad pole teiste hinnangute suhtes siiski ühtviisi tundlikud. Näiteks valdkondades, milles on olemas suhteliselt objektiivsed kriteeriumid (nt. hinded akadeemilise võimekuse näitajatena), pole teiste arvamused nii olulised kui välimust puudutavate mina osade kujunemisel.

Osad enesekohased uskumused tulenevad ka enese võrdlemisest teistega Ennast ei võrrelda teistega ainuüksi seetõttu, et teada saada näiteks kui tublid või saamatud teistega võrreldes ollakse, vaid ka seetõttu, et tunda end unikaalsena, teistest erinevana. Uurimused viitavad sellele, et just teistest erinevad omadused võivad teatud olukordades saada mina defineerimise aluseks. Näiteks kui kõik ümbritsevad inimesed on lühikesed ja tumedapäised, rõhutab pikk ja heledapäine just oma pikkust ja juuksevärvi.

Peale teiste arvamustest järeldatu on olulised ka järeldused, mida inimesed teevad jälgides oma käitumist, tundeid, mõtteid, ka füsioloogilisi seisundeid. Näiteks kui inimene tunneb võõrastega suhtlemisel tihti, et süda lööb kiiremini, kui tavaliselt, teeb ta tõenäoliselt järelduse, et ta on ärev inimene. Inimesed arutlevad iseenda üle, jälgivad oma mõtteid ja tundeid erineval määral. Mida teadlikum inimene oma minast on, seda selgemini näeb ta oma käesoleva seisundi ja nö. parema mina erinevusi ning seda efektiivsem on käitumise regulatsioon. Vähene teadlikkus oma minast seevastu raskendab otsuste langetamist, eesmärkide seadmist ja käitumisstrateegiate valikut.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et enesekontseptsiooni arengus mängivad olulist rolli muuhulgas ühiskonnas domineerivad väärtused ja uskumused, teistega suhtlemisel saadud info ning järeldused, mida teeme oma sisemisi seisundeid (mõtted, tunded) jälgides.

Olulised ja vähemolulised uskumused

On selge, et kogu info, mida inimene enese kohta omab, ei saa olla korraga kättesaadav ja võrdselt igas situatsioonis oluline. See, milline enesekohane info parasjagu kättesaadav on, sõltub suuresti olukorrast ja sellest, millised uskumused on inimesele olulisemad. Olulisemad uskumused moodustavad mina tuuma, on enamasti alati kättesaadavad ja erinevate situatsioonide poolt vähe mõjutatud. Vähemolulised uskumused seevastu tulevad esile ainult teatud olukordades ja on muutlikumad. Tõenäoliselt ei muuda inimene näiteks kergesti uskumust "olen optimist", seevastu uskumus "olen vilets joonistaja" on vähem oluline ning ka kergemini muudetav. Mina määratlemise seisukohalt olulisemad uskumused mängivad tähtsat osa käitumise reguleerimisel enamuses olukordades. On teoreetikuid, kes arvavad, et meestel, erinevalt naistest, on mina määratlemisel kesksel kohal autonoomia. Mehed püüavad käituda vastavalt sellele uskumusele ning pidevalt otsida kinnitust oma sõltumatusele. Selline uskumus paneb neid rõhutama oma unikaalsust, väljendama vähemal määral positiivseid emotsioone ning tähtsustama lähisuhteid vähem kui naised.

Mida endast ühes või teises olukorras mõeldakse, milline mina osa aktiveerub, sõltub suuresti ka olukorrast. Oma vanemaid külastades aktiveeruvad tõenäoliselt üht tüüpi enesekontseptsiooni osad ja vastavad käitumised, tööintervjuul aga hoopis teistsugused. On ka situatsioone, milles minal on väiksem mõju kui situatsiooni nõudmistel. Kui tegu on paindliku olukorraga (nt. sõbra külastamine), saame käituda enam kooskõlaliselt oma minaga võrreldes formaalse situatsiooniga (nt. sõjavägi), milles enesekontseptsiooni ja käitumise vahel võib tekkida vastuolu.

Igaüks näeb asju oma mina mätta otsast

Inimesed on tundlikud nende isikut puudutava info suhtes. Tihti öeldakse: "Sa kuuled ainult seda, mida tahad kuulda". See pole sugugi vale, sest püüdes säilitada positiivset vaadet iseendale, ignoreeritakse tihti enda kohta kuuldud negatiivset infot või tõlgendatakse seda nii, et see positiivset enesevaadet vähem kahjustaks. Kuuldes enese kohta midagi negatiivset, võidakse näiteks mõelda, et ütleja arvamus polegi oluline.

Uurimused näitavad, et oma edu kaldutakse paremini mäletama kui ebaedu. Positiivse vaate säilitamist endale teenib ka näiteks see, et kaldutakse end teistega võrdlema valdkonnas, milles teistest üle ollakse. Sportlane võrdleb end raamatukoiga ja saab kinnitust oma füüsilisele tugevusele, raamatukoi jälle saab end sportlasega võrreldes erudeerituna tunda. Eelkirjeldatuga sarnane on enese väljavabandamine: "kuigi ma pole õpingutes edukas, olen ma ilus ja teen hästi süüa". Tihti otsitakse mina seisukohast oluliste väljakutsete puhul ebaõnnestumise kartuses juba ette vabandusi ("Ütlesin juba enne eksamit, et ei saa sellega hakkama, sest mul oli kohutav peavalu"). Ka näiteks alkoholi ja narkootikumide tarvitamist peetakse oma mina kaitsmiseks selle abil, et vähendatakse teadlikkust minast.

Tähtsat rolli mängivad minaskeemid ka teiste käitumiste ja omaduste hindamisel ning käitumisstrateegiate valikul erinevates olukordades.

Uurimused on näidanud, et inimesed tavatsevad teisi hinnata dimensioonides, mis neile endale olulised. Selliste hindamiste puhul kaldutakse tegema kaugeleulatuvaid järeldusi ning uskuma järeldustesse kui tõsikindlatesse. Kui näiteks ennast ületamatuks naljameheks pidav inimene oma värsket tuttavat jälgides märkab, et too ei naeragi kõigi naljade peale, võib tundlik naljamees teha järelduse, et teine ei saa üldse naljast aru ja on muidu ka igav inimene. Muidugi mõjutab see ka naljamehe käitumist uue tuttava suhtes. Tõenäolisemalt hakatakse teist inimest hindama ainult ühe, enesele olulise omaduse põhjal siis, kui ollakse hõivatud enesekohastest mõtetest ning omatakse vähe infot teise inimese kohta. Teiste hindamisel on levinud ka tendents neid pigem endasarnaseks kui endast erinevaks pidada. On ka tingimusi, mille korral nähakse teisi pigem endast erinevatena. Näiteks kui tahetakse oma unikaalsusega silma paista või oma enesetunnet parandada kujutledes teist kehvema olevat.

Uurimused on näidanud, et tulenevalt minaskeemidest erineb inimeste käitumisstrateegiate valik. Näiteks sõltub käitumisstrateegia valik sellest, kas inimesel on ettekujutused iseendast paljudes erinevates olukordades või ettekujutused prototüüpsetest inimestest teatud olukordades. Nii on võimalik mõelda: "Mina käituksin selles situatsioonis..." või " Selles situatsioonis käituvad inimesed enamasti....järelikult pean ka mina nii käituma". Käitumisstrateegiaid valides hoolivad esimesed enam käitumise kooskõlast oma minaga, prototüüpidest lähtujad seevastu pigem situatsiooni ja teiste inimeste nõudmistest. Iseendaga kooskõla enam tähtsustav inimene võib näiteks lärmakal peoõhtul ka omaette istuda kui talle ei meeldi peol olevad inimesed. Enam prototüüpseid käitumisi ja teiste ootusi arvestav inimene tõenäoliselt sunnib end vaatamata kõigele suhtlema ja rõõmsana näima. On leitud, et vastavalt sellele erinevusele valivad ühed olukordi, kus nad saavad oma mina väljendada ning tunnevad end ebamugavalt olukordades, milles on kindlad rollid ja nõudmised käitumisele. Inimesed, kes on tundlikumad teiste inimeste nõudmiste suhtes, on hõivatud "õige" käitumise leidmisega ning püüavad vastata teiste ootustele. Inimesed erinevad ka selle poolest, kas nad soovivad esitada ennast teistele sellisena nagu nad ise arvavad end olevat või püüavad kujundada teistsugust muljet. Kui näiteks tööintervjuule minnes arvatakse teadvat, millised on ootused tulevase töötaja suhtes, võidakse jätta endast just selline mulje, kuigi kujundatud muljesse ise ei usuta. Kui sellise tegelikust minast liiga erinevaks kujundatud mulje abil ka töökoht saadakse, läheb hiljem raskeks, sest teiste ootused ja inimese tegelik mina ei lange kokku.

Võimalikud minad

Kui pikka aega on enesekontseptsiooni puhul uuritud konkreetseid olevikuga seotud enesekohaseid teadmisi, siis on teoreetikuid, kes rõhutavad uskumusi, mis on seotud tulevikuga. Uhe taolise mudeli kohaselt sisaldab enesekontseptsioon ka motiive, eesmärke ja käitumisstrateegiaid eesmärkide saavutamiseks. Motiivid ja eesmärgid on enesekontseptsioonis esindatud võimalike minadena, mis sisaldavad ettekujutusi, milliseks inimene tahaks saada, võib saada või kardab saada. Võime näiteks kujutleda end tulevikus rikka, eduka ja armastatuna ning karta tulevikku töötu, saamatu ja üksildasena.

Inimese kujutlused tuleviku minast on suuresti mõjutatud varasemast kogemusest, suhetest teistega, aga näiteks ka meediast. Tuleviku edukas mina võib sisaldada näiteks mälestusi endast klassi tublima õpilasena, kardetud mina aga olla seotud oma avalike esinemiste kartusega. See, et oldi klassi parim õpilane, annab lootust ka tulevikus edukas olla ning kunagine esinemiskartus võib ka tulevikus välja lüüa.

See, milliseks tahetakse või kardetakse tulevikus saada, on oluliseks käitumise motiveerijaks ning hinnanguliseks kontekstiks inimese praegusele minale. Võimalike minade mudeli kohaselt on tuleviku kujutlemine motiveerivaks jõuks olevikus, see annab aluse hinnata oleviku mina. Näiteks vilets tulemus keskkooli bioloogia eksamil on suureks löögiks õpilasele, kes seostab tulevikku arstiks õppimisega. Õpilane, kes taksojuhiks tahab saada, ilmselt ei hooli oma bioloogia hindest sel määral. Seega annavad võimalikud minad kriteeriumid, mille alusel olevikus toimuvat hinnatakse. Oleviku käitumist motiveerijaks saab erinevuse vähendamine praeguse ja soovitud mina vahel.

Võimalikud minad teevad praeguse mina tundlikuks enese kohta saadud uue info suhtes, sest see võib ohustada soovitud tuleviku mina saavutamist. Näiteks kui inimene ei saa ihaldatud töökohta ei pruugi see tema jaoks olla juhuslik ebaõnnestumine, vaid võib aktiveerida kardetud mina - edutu ja saamatu.

Kokkuvõtteks võib paljudele uurimustele toetudes öelda, et inimese tõlgendused ja reageeringud teda ümbritseva maailma, sealhulgas teiste inimeste suhtes, on suuresti mõjutatud inimese uskumustest iseenda kohta. Need uskumused omakorda on suuresti pärit teiste inimeste tegelikest või kujutletud hinnanguist. Mina mõjutab käitumist eelkõige seeläbi, et inimesed on motiveeritud saavutama ning säilitama ühelt poolt positiivset vaadet iseendale, teisalt kooskõla enese kohta käivate uskumuste ning käitumise vahel.

Kasutatud kirjandus.

Campbell, J. D. (1990). Self-esteem and clarity of the self-concept. Journal of Personality and Social Psychology, 59, 538-549.

Cooley, D. H. (1902). Human Nature and the Social Order. New York: Scribners.

Duval, S., & Wicklund, R. A. (1972). A theory of objective self-awareness. New York: Academic Press.

Felson, R. B. (1985). Reflected appraisals and the development of self. Social Psychology Quarterly, 48, 71-78.

Jones, E. E., & Pittman, T. S. (1982). Toward a general theory of strategic self-presentation. In J. Suls (Ed.), Psychological perspectives on the self (Vol. 1, pp. 231-262). Hillsdale, NJ: Erlbaum.

Kanfer, F. H. (1970). Self-regulation: Research, issues, and speculations. In C. Neuringer & J. L. Micahael (Eds.), Behavior modification in clinical psychology.

Markus, H. (1977). Self-schemas and processing information about the self. Journal of Personality and Social Psychology, 35, 63-78.

Markus, H. (1983). Self-knowledge: An expanded view. Journal of Personality, 51, 543-565.

Markus, H., & Nurius, P. (1986). Possible selves. American Psychologist, 41, 954-969.

Markus, H., & Wurf, E. (1987). The dynamic self-concept: A social psychological perspective. Annual Review of Psychology, 38, 299-337.

Rosenberg, M. (1986). Self-concept from middle childhood through adolescence. In J. Suls & A. G Greenwald (Eds.). Psychological perspectives on the self (Vol.3, pp.107-136). Hillsdale, NJ: Erlbaum.

Snyder, M. (1974) The self-monitoring of expressive behavior. Journal of Personality and Social Psychology, 30, 526-537.