Margit Rosental omandas üldhariduse koduse õppe teel.
Koduväline koolitee algas tema jaoks Tartu Ülikoolis sotsiaaltöö õpingutega.
Ratastooli abil liikudes on ta lõpetanud sotsiaaltöö eriala bakalaureuseõppe
ja on praeguseks sotsiaaltöö magistriõppes.

HARIDUS AITAB OLLA ISESEISEV

Margit Rosental

  Vabadus õppida, töötada, elada iseseisvalt... Tundub, et Eestis on need võimalused kõigil. Ometi peavad mõned inimesed loetletud võimaluste eest rohkem pingutama, kui teised. Sugugi mitte sellepärast, et nad rumalad või laisad oleks, hoopis sellepärast, et kepi najal või ratastoolis on keerulisem trepist üles ronida.

Iseseisvus ja võrdsed võimalused on viimasel ajal moodsad teemad. Mitmed ühiskonnagrupid on hakanud võrdsuse eest võitlema. Minu jaoks tähendavad võrdsed võimalused seda, et inimene saab valida just talle sobiva elustiili. Ka puudega inimestel peab olema võimalik ise otsustada, kuidas elada.

Erivajadustega inimesed ise on hakanud oma heaolu eest seisma. On loodud mitmeid puudega inimeste organisatsioone, mille eesmärgid on üpris sarnased. Vist kõikide ühingute põhikirjades on nii või teisiti sõnastatud soov aidata kaasa puuetega inimeste integreerumisele ühiskonda. Ka selle suure ja ilusa eesmärgi poole püüdlemise teed on sageli sarnased. Vähemalt paberil. Ometi põrkuvad tihti kaunid ideed kas ametnike bürokraatia või hoopis puudega inimeste endi erimeelsustega. Viimane on muidugi eriti kurb, sest raske on võita laiemat heakskiitu, kui omavahelgi ei suudeta kompromissi leida.

Kipun ilmselt käesolevas artiklis rohkem rääkima puudega noortest. Kindlasti peab kirjutatu osaliselt paika ka vanemate erivajadustega inimeste suhtes, kuid püüd iseseisvusele on noorte hulgas aktuaalsem. Siinkohal tuleb mulle meelde nelja aasta tagune noorteklubi Händikäpp asutamine, kus enamik kokkutulnud noori ütles, et tulid klubisse selleks, et olla eakaaslastega, eraldi vanematest. Kaaslastega koos tegutsemine on klubi liikmetele julguse olla need, kes nad on. Enese ja teiste puudega inimeste kogemustel põhineb ka käesolev artikkel.

Noored unistavad iseseisvusest

Inimene on teatavasti sotsiaalne olend. See tähendab, et meile kõigile on oluline võimalus suhelda. Juba varases lapsepõlves vajab inimene enda ümber teisi. Kasvades muutuvad pere- ja koduvälised kontaktid üha olulisemaks ning teismelised kipuvad tihti lausa otsima võimalusi eakaaslaste seltskonnas olemiseks. Sotsiaalsete suhete olemasolu ja kvaliteet mõjutab otseselt enesehinnangu ja minapildi kujunemist. Sellest, millist tagasisidet (noor) inimene oma olemuse, käitumise kohta teistelt saab, oleneb suuresti tema enesehinnang. Peaaegu kõik isiksuse arenguteooriad väidavad, et alates teismeliseeast muutuvad üha olulisemaks suhted väljaspool kodu ja perekonda. Samuti peetakse inimestele omaseks eneseteostusvajadust. Olgu teooriatega kuidas on, ilmselt teab enamik lugejaid omast käest, kui tugevaks muutub noore inimese soov iseseisvalt oma asju ajada.

Puuetega inimesed pole siin mingi erand. Enamikul neist on samasugused sotsiaalsed ja emotsionaalsed vajadused, nagu teistel. Ka nemad tahavad suhelda, olla austatud, armastatud ning tunnustatud. Noor puudega inimene unistab tavaliselt täpselt samuti iseseisvast elust, nagu iga teine. Paraku on sageli erivajadustega noortel tunduvalt raskem (mõnel juhul vaata, et võimatu) päris oma, sõltumatut elu alustada. Lõputud luhtunud katsed võivad lõpuks (uuesti) proovimise soovigi alla suruda või hoopis põrmuks pühkida. Ma ei taha siinkohal alustada nutulaulu puuetega inimeste raskest elust, nendin vaid tõsiasja, et erivajadustega inimestel on praegustes Eesti oludes enamasti keerukam iseseisvat elu alustada kui nende puudeta eakaaslastel.

Arvan, et iseseisva elu oluliseks tingimuseks on võimalus teha tööd. Ühelt poolt kaasneb töötamisega majanduslik sõltumatus, mis, nagu lugeja teab, on iseseisva elu oluline kriteerium. Teiselt poolt on igale inimesele tähtis tunda end ühiskonnale vajalikuna. Puudega isikuile, kes üldjuhul vajavad küllalt tõhusat ühiskonna ja lähedaste abi, on veelgi olulisem tunda, et nad saavad olla kasulikud. Töö meeldival erialal on suurim eneseteostusvõimalus.

Sobiva töö leidmisel on üheks olulisemaks eelduseks hea haridus. Haridus on väga tähtis puudega inimestele, eriti selleparast, et nad puutuvad sobiva töökoha leidmisel kokku erivajadustest tulenevate füüsiliste ja psühholoogiliste barjääridega.

Õppida, õppida...

Minu arvates sõltub puudega inimeste toimetulek suuresti nende endi aktiivsusest seista oma huvide eest. Selleks, et erivajadustega inimesed oleksid aktiivsed ühiskonna liikmed, peavad nad, ühelt poolt, teadma oma õigusi ja kohustusi. Teiselt poolt, peab riik looma tingimused, milles need õigused ja kohustused oleksid realiseeritavad. Seega on siingi oluline puudega isikute õppimis- ja koolitusvõimaluste laiendamine, sest haridus tõstab nende eneseteadlikkust.

Niisiis, mida haritumad ning teadlikumad on puudega inimesed, seda rohkem on neil võimalusi iseseisvaks eluks.

Koolitust on võimalik saada ning korraldada mitmel erineval tasandil. Rääkides n.-ö. akadeemilisest haridusest, siis on Eestis selles valdkonnas seadusandlikult rohkemgi tehtud kui reaalseid võimalusi vaadates aimata võiks. Eesti seaduste kohaselt peaks kõigil, s.h. ka puudega lastel olema võimalik käia tavakoolis. Paraku pole see esialgu kõigile soovijaile võimalik. Esimese takistusena näen treppe, kitsaid uksi, abivahendite puudumist. Lisaks pole õpetajad saanud juhiseid erivajadustega laste õpetamiseks. On avaldatud arvamust, et puuetega lastel polegi tavakoolis hea käia, kuna nad võivad sattuda kaasõpilaste pilgete alla. Leian, et võimalus õppida tavalises koolis peaks siiski kõigil olema. Loomulikult peab lastel vajadusel olema võimalik kasutada tugiõpetajaid, isiklikku abistajat jne. Arvan, et mida varem puudega noor harjub teiste, n.-ö. tervete hulgas toime tulema, seda kergem see on. On ju nii, et demokraatlikus ühiskonnas puutuvad puudega inimesed varem või hiljem ikka nn. tervetega kokku ja vastupidi. Pole ju kuigi arukas luua erikoolide jätkuks erikõrgkoole, eri töökohti jne.

Kuni koolide ligipääsetavus paraneb, õpib enamus raske puudega lapsi kodus. Oma kogemuste põhjal tean, et koduõpetajatelt võib küll saada hea hariduse, kuid kodus õppival lapsel jääb tihti vajaka eakaaslastega suhtlemisvõimalustest. See aga tähendab, et hiljem, kui laps asub edasi õppima või tööle, tuleb tal hakata omandama ka suhtlemisoskusi. Erivajadustega nooruki kaaslasedki satuvad keerukasse olukorda. Suur osa neist pole varem kokkupuutunud puudega inimesega ning ei tea, kuidas olla, mida öelda või teha. Muide, ega midagi erilist niisuguses olukorras tegema peagi – erivajadustega kaaslasega suhtlemisel kehtivad samad käitumisreeglid nägu ikka. Ainus, mida soovitaksin: näidake üles valmisolekut, soovi vestlemiseks ja vajadusel abistamiseks. Avatud jutukaaslasega on meil kõigil lihtsam suhelda. Mis puudutab abistamist, siis ei maksaks liialt pabistada oskuste puudumise pärast. Abi küsimine ja juhendamine on ikka eelkõige abivajaja ülesanne. Mõnikord võib üliagar kuid oskamatu abi kaaslase olukorra hoopis keerulisemaks muuta. Sellepärast on üldiselt nii abistajale, kui abistatavale kasulik enne appi tõttamist üksteist ära kuulata. Veel üks aps, mida paljud puudega inimesega esmakordselt kokkupuutuvad inimesed sageli teevad, on pudikeeles rääkimine - otsekui näiteks ratastooli või keppi kasutav inimene ei saaks tavakõnest aru. Loomulikult pole kirjeldatud abinõu eriti tõhus võrdväärsete suhete loomisel. Mul on ettetulnud mitmeid situatsioone, kus minuga on hakatud “nunnutades” rääkima – minu meelest olen parimaid tulemusi saavutanud vastates järjekindlalt täiskasvanu tasandilt. Ehkki nii mõnigi kord olen andnud järele kiusatusele ning vastu pudistanud.

Viimastel aastatel on erivajadustega inimestele kutsehariduse omandamise võimaluste parandamisel üht-teist ära tehtud. Nagu selgus hiljuti Tartus peetud puudega inimeste täiend- ja kutseõppe võimalusi tutvustanud konverentsil, on loodud mitmeid erikoole, kus erivajadustega inimesed saavad omandada eriala. Paraku pole enamus tavakutsekoole abivahendeid kasutavaile õppureile siiski ligipääsetavad. Puudega inimeste kõrgkooli astumist takistavad samuti trepid ja muud füüsilised barjäärid. Õnneks on viimastel aastatel erivajadustega inimeste arv meie kutse- ja kõrgkoolides kasvanud. Usun, et tänu sellele on kõrgkoolid hakanud muutuma ka füüsilise puudega inimestele kättesaadavamaks. Seega ollakse Eestis integreeritud haridussüsteemi käivitamisel alles alguses. Kuid algus on tehtud.

Iseseisvalt toimetulekuks, koolis, tööl jm. käimisel, vajavad paljud puudega inimesed siiski kõrvalist abi. Et vältida liigset sõltumist pereliikmetest ja sõpradest vajavad erivajadustega inimesed isikliku abistaja teenust. Isiklik abistaja on palgaline töötaja, kelle ülesandeks on abistada puudega inimest toimingutes, millega viimane iseseisvalt toime ei tule. Eestis on seda teenust seni pakutud vaid pilootprojektide raames ning ühtset isiklike abistajate süsteemi veel pole.

Puudega isikute iseseisva toimetuleku võimaluste parandamise eest peavad minu meelest seisma erivajadustega inimesed ise. Selleks on nad koondunud mitmesugustesse organisatsioonidesse. Vaadates puudega inimeste ühingute suurt arvu, võib tunduda, et aktiivseid, oma õiguste ja vajaduste eest seisvaid puudega inimesi on Eestis tohutu palju. Lähemal vaatlusel selgub aga, et sageli kuuluvad samad inimesed mitme organisatsiooni aktiivi ning puudega inimeste asju ajab suhteliselt kitsas ring. Samas – hoolimata sellest, et ühed ja samad isikud kuuluvad mitmesse organisatsiooni, teevad puudega inimesed siiski vähe koostööd. Tundub, et üheks vastuolude tekke põhjuseks on põlvkondadevahelised eriarvamused.

Puudega isikute aktiivsuse ning koostöö valmiduse tõstmiseks on oluline muuta neile lisaks üldharidusele kättesaadavaks ka psühholoogiline, sotsiaalne ja juriidiline nõustamine. Tartus praegu töötavad nõustamiskeskused pole paraku abivahendeid kasutavatele inimestele kättesaadavad. Ratastoolis pole just lihtne minna mööda treppi neljandale korrusele nõu küsima. Pisut leevendavad erivajadustega inimeste vajadust psühholoogilise, sotsiaalse ning juriidilise abi järele koolituskursused, mida aegajalt korraldavad puudega inimeste organisatsioonid. Arvan, et erivajadustega inimeste osalemine koolituste korraldamises on väga teretulnud: just nemad teavad, millist koolitust nad vajavad, kursuste organiseerimine on ühtlasi eneseteostusvõimalus.

Koolituskursused ei toimu aga pidevalt ning sealt saadav abi pole kriisisituatsioonis alati kättesaadav. Arvan, et Eestis võiks luua Soome jt. Skandinaaviamaade eeskujul keskusi, mis oleks igati ligipääsetavad nii erivajadustega klientidele, kui nõustajatele. Neis keskustes pakutakse lisaks professionaalsele nõustamisele ka nn. võrdväärse tuge e. peer support-i. S.t. puudega inimesed nõustavad üksteist, lähtuvalt oma kogemustest. Usun, et niisuguste keskuste loomine suurendaks tunduvalt erivajadustega inimeste toimetuleku- ja eneseteostusvõimalusi.

Niisiis, puudega inimestel endil, poliitikutel ning ametnikel on veel üpris palju teha selleks, et ka erivajadustega inimesed saaksid end tunda võrdväärsete kodanikena. Kuid juba nüüd on olemas võimalused selleks, et erivajadustega inimesed ise oma elu korraldamisel kaasa räägiksid. Kui Teil tekkis küsimus, mida Teie saate teha, muutmaks ühiskonda kõigile sõbralikumaks, siis lõpetuseks üks soovitus. Pidage meeles, et välimuselt pisut erinevatel inimestel on tavaliselt samasugused unistused ja vajadused nagu Teil – koos on unistusi lihtsam ellu viia.

Leian, et mulle on haridustee jätkamine ülikoolis andnud väga palju. Peale akadeemilise hariduse olen saanud juurde julgust ning eneseteadlikkust, mis omakorda on aidanud kaasa sellele, et olen nüüd ühiskondlikult aktiivsem.

Õppimisega seoses olen saanud juurde sõpru. Avaramad suhtlemisvõimalused on omakorda toetanud minu enesekindlust.

Olen õppinud suhtlemist väljaspool peret ja arvan, et paljud minu tervetest õpingu-kaaslastest on minuga koos olles õppinud mõistma mind kui puudega inimest, õppinud võtma mind loomulikult ja abistama seal, kus ma abi vajan.

Loomulikult on pere toetus oluline selles, et ma õppima olen läinud ja et olen praeguseks just selline, nagu ma olen.

  • Mulle on kodus antud vabadus ise otsustada ja vastutada oma elu eest
  • Mind ei ole teiste laste seas eelistatud kui puudega last, vaid on julgustatud ise enda eest seisma
  • Peres on mulle õpetatud, et igaüks peab ise võitlema oma võitlused nagu võrdne võrdsete seas
  • Mind on abistatud ja abistatakse peres just niipalju kui vaja

Kirjutan sellest lootes, et teised minusugused võiksid saada juurde julgust proovida asju, mis on nende jaoks tähtsad. Minu jaoks oli väga tähtis saada haridus mind huvitaval erialal.

Tagasi artiklite loetelu lehele